Uued piirangud ja Latte Art koolitus

25.10 - 31.10.2021 

Uus nädal - uued piirangud. Olime kõik üpris veendunud, et enam suuri muudatusi ei tule. Eksisime. Vaper kokk sai koroona, valimised on läbi ning meie seisame vastamisi uute väljakutsetega. Reedeks panime kohviku kinni, ei tahtnud riskida, et Hetke kohvikust saaks uus koroonakolle. (: 

Pühapäeval veendusime, et kõikidel vaktsineeritud töötajatel oleks negatiivne test ja saime rõõmsalt taas uksed avada. Antud olukorras paistis reedel kinni olek ainuõige lahendus, olgugi, et oleme kõik vaktsineeritud. Saimegi rahulikult maha istuda, tulevase nädala plaani enam-vähem paika panna, tundes oma kokas juba tol hetkel puudust justkui amputeeritud jäsemest. Rüüpasime lohutuseks Friedhatsi ubadest kallatud Chemexit ja imestasime viiekümnendat korda, kui suurepäraselt suutsime oma kohviku karjääri algust ajastada- esimestest nädalatest peale koroona lainetel seilates. Loodetavasti meie esivanemate tarkused peavad paika ja “aeg on õnne asutaja”. :) 

Et mitte liiga sentimentaalseks muutuda ja asja helgemat poolt vaadata, siis kindel on see, et pott on leidnud õige kaane ning teeme 100% õiget asja. Kui ikka iga hommik ärkad suure rõõmujoovastusega, et tööle minna, peab asi õige olema. Ilmselt tänu sellele ootamegi igat külalist kes uksest sisse astub, naudime igat kallatud Chemexit, espressot või V60, igat saiakest, mille iga hommik oma kätega valmis keerutame. Iga päev satub meile uusi nägusid, kes kellegi tuttava tuttava kaudu olid soovituse saanud. 90% kordadest need samad näod seavad sammud meie juurde ka tagasi. Puhas rõõm on käia tööl, kui igas ajahetkes on midagi positiivset ja toredat. Armastame meie varajastel hommikutundidel algavat tööpäeva, seda vaikust ja magavat maailma meie ümber. Meeldib iga hommikune protsess, kuidas veest ja jahust sünnivad aega mööda väikesed saiakesed, kes tublidele kodanikele päevale rõõmsa stardipaugu annavad. Kui kell lööb kaheksa, kepsleme ootusärevuses letitaga, vaadates, kuidas väikesearvuline rahvasumm meie ümber möirates ellu ärkab. Oleme tänulikud vaiksetele kellaaegadele, kui üksik Livius eksinult mööda kohvikud ringi hõljub ning agaralt lihapirukaid alla kugistab. Paar vaikset tundi enne lõunat, annab suurepärase võimaluse söögiriistad paberisse rullida, saiapurused lauad üle desotada, prae kõrvale krõbeda koorikuga ciabatta küpsetada, uue laari värskeid saiakesi ja pirukaid kerkima panna. Kas pole mitte tänuväärsed vaiksed kaks tundi? 

Tõsi ta on, kella kaheteistkümneks valmistume justkui lillelaste sõjaks, kus puuduvad pahalased, vaid ainult rõõmsad näljased näod, kes meie juurde abi tulevad otsima. 

Möödunud nädalal õppisime meie maailma kõige tublimat kokapoissi Stevenit mõistma, kes iga päev mitme mehe eest tööd rügab, seejuures endiselt viimsetki detaili silmas pidades. Ega muud moodi ei hakkagi teist paremini mõistma - oleme paar päeva tema rollis ja pilt on selge. Meie kasuks mängis koolivaheaeg, mis inimeste läbikäidavust veidike vähendas (ilmselt ainuke kord ajaloos, kui see saab kasulik olla..). Tänud Stevenile, kes oma haiguse nii õigesti ajastas. :) Ka perekond Imelised a ka Paidlad olid platsis, jättes enda kohustused ja mugavused sinnapaika, tõtates meile silmagi pilgutamata appi. On ikka vedamine, kui saame sama õlekõrt korduvalt kasutada. Multifunktsionaalne Riina, kes mitme liitrist suppi segades suutis samal ajal veel online koolitusel osaleda. Aitäh Steve Jobs airpodside eest, mis tema elu veidigi hõlpsamaks tegid. Samal hommikul vuhas väsimatu Pilleriin köögi ja saali vahel, grammigi välja näitamata, et teeb seda kõike alla aastase beebi kõrvalt. Aitäh universum nii rahuliku, lepliku ja armsa lapse eest. Lase Paidla naised kööki ja kõik tööd saavad sekundiga tehtud. :) Pooltel päevadel sai meie algusaegade super kokka Renist pottide ja pannide taga kohata, kes sobib endiselt meie tiimi nagu sibul iga toidu juurde. :) 

Nädalavahetuse esimese päeva saime ka ilusti Hetkes sisustatud, meie teine kodu siiski. Viisime läbi lõbusa Latte Art koolituse, kus Pilleriin ja Patrick said oma andeid kahele sünnipäevalisele edasi anda. Tõttasime varavalges Hetke, küpsetasime väikese laari maitsvaid minipirukaid, tasakaalustuseks mõned tervisest pakatavad snäkivaagnad, sättides samal ajal kohviala külaliste jaoks valmis. Kolm-neli tundi ja ilusad pisikesed südamekesed hakkasid kohvi peal ilmet võtma. Lust on teha koolitust, kui osalevad nii entusiastlikud inimesed. Peale kolme tundi vahustamist ja kallamist, külalistel endiselt silm säras, motivatsioon oli laes ning turtsusid oma vapustavate piltide üle naerda. :)

Halloweeni puhul küpsetasime ka mõned teemakohased küpsetised. 

Uute väljakutsetenid!

Rahvas aina avastab meid!

4.10 - 8.10.2021

Meie entusiastliku pagari tööpäevad nihkuvad aina varasemaks ja pikemaks. “Ei nurise üldse, iga päev on puhas rõõm, mis täidab minu hinge suure armastuse ja sooja tundega” tavatseb ta öelda. Avatud oleme nüüd 18:00ni, mis enamasti tähendab kella seitsmeni õhtul kohvi ja saiakese saatel uute ideede genereerimist ning lõpututele meilidele vastamist. Viimaks ometi asjad liiguvad! Kõik paistavad olevat motiveeritumad kui eales varem. Pikka und armastav Patrick, kes justkui elaks teises vööndis, suudab end vapralt hommikul varavalges jalule ajada, et sammud kohvikusse seada. Aina tihedamini näeme teda lausa moppi haaramas, värviliste lehtedega kaetud põrandat poleerimas. Päevakohv saab enne valmis, kui esimene külaline sisse astub. Sarnase elustiiliga, pooleldi vabatahtlik osanik ja it-mees Maku, tõttab ka varakult kohale, pakkudes igal võimalusel oma abikätt. Leiame teda isegi nõudepesumasina tagant või erikohviubadest jahvatatud päevakohvi kallamas. Meister barista Patrick on võtnud vaevaks talle ka latte arti õpetada, uhkeid südameid ja poolikuid tulpe sai nädala lõpus juba näha. 

Tarmukas Patrick, kes on teada tuntud oma lennukate mõtete eest, torgatas üks päev pähe hakata gurmeepitsasid valmistama. Veetis tunde erinevaid videosid vaadates, hoolikalt igat detaili endale selgeks tehes. Projekt kestis pea terve nädala. Alustada tuli taignast, millele järgnes mitmepäevane kergitamise protsess. Kolmapäevast reedeni käis pitsameister oma taignaid silitamas, justkui oleks tegemist väikese hingega, kes tähelepanu ja lähedust vajab.

Reedel toimus viimane samm - pitsade valmis vorpimine. Patrick lennutas taignaid hoogsalt igas suunas, loopides neid kõrgele lae poole, ise meisterlikult neid kinni püüdes. Ühe taigna suutis ta loomulikult ka lakke kinni visata. Murdosasekundi jooksul mõtlesime Kawe “superman” Tõnu käest redeli tuua… meile kergenduseks otsustas taigen enne ise alla sadada. Pitsa ise sai justkui otse itaalia viie tärni restost saabunud hõrgutis. 

Kõikide meie imearmsate uute ja vanade külaliste nimel otsustasime kohvikus alustada innovatsiooni. Südantkosutavaim muutus on ilmselt päev otsa värsked ahjust tulevad saiad. Nii mõnigi püsikas tormad hommikul kohviku uksest sisse, ise tusaselt pead raputades ja meid “saialõhnalevitamise keeluga” ähvardades. Itsitades laome tulikuumasid saiakesi kotti. Patrick loomulikult proovib oma misjonliku agarusega viimset kui hingelist veenda: “meie saiad ei tee paksuks, vaid äärmiselt õnnelikuks. Seni kuni usume, et need mõjuvad meile hästi, nad seda ka teevad” ning teeb ühe teatraalse keerutuse ümber iseenda, samal ajal kätega enda täiuslikku figuuri näidates. Meie saiakesed ju pakatavad hoolest ja armastusest. 

Teine laar valmib vahetult enne lõunat, näljastel audiitoritel, juristidel ja teistel vahvatel ametnikel on kohe hubasem pimedatel talvekuudel meie kaneelisaia lõhnast pakatavasse kohvikusse astuda. 

Kolmas laar võiks pikas plaanis valmida peale lõunat, mis siis et viimasel ajal on saiakesed juba enne ahju minekut ette ära ostetud. :) Plaan oleks ka hiliseid kohvitajaid soojade saiadega poputada. 

Teine muutus leiab aset meie koogiletis, mõeldes eelkõige tervislikku elustiili järgivatele inimestele. Kondame aegajalt mööda erinevaid kohvikuid ning oleme märkama hakanud ühte läbivat probleemi - kui vähe tegelikult mõeldakse laktoosi ja gluteenitalumatute peale. Võimalilk, et käime lihtsalt valedes kohtades, Tallinnas ju leidub nii mõnigi kiiduväärt vegan või tervislikke kooke valmistav kohvik, kuid üleüldiselt paistab pilt selline. Haarasime probleemist kinni, oleme ju samamoodi selle eest vastutavad. Nüüd leiab iga nädal meie koogiletist vähemalt üks-kaks laktoosi- ja gluteenivaba kooki, pikas plaanis loodetavasti rohkem. Birgitti on väga elevil, katsetades kõikvõimalikke uusi kooke, mis koosnevad vaid tervislikest komponentidest. Taevas halasta! Kuidas saab üks kook ikka nii tervislik olla, samal ajal inimestele veel peale ka minna. 

Last but not least - meie markantne võikulett, mis on juba vaikselt laineid löömas. Valmistame iga hommik uue laari pitasaiu, mis meie ustav meisterkokk Steven vastavalt sisetundele ära täidab. Proovides mõelda nii veganitele, taimetoitlastele kui ka liha armastajatele. Täidisega Steven end tagasi ei hoia, uhades vahele rohkelt juustu, salatit, midagi tervislikku ja kõige tähtsam - ohtralt kastet. :) Paslik koht kus mainida peagi letiavarustesse saabuvaid salatikarbikesi ja smuutitopse - jah kuulsite õigesti! Realiseerimisest oleme vaid sammu kaugusel - nuputame veel natuke retsepte. 

Lõpetame blogipostituse möödunud nädala tippsündmusega - “koroonapolitsei külastusega”. Alguses võttis küll jahedaks, kui suur turske ploomikarva nööbitud jakiga mees politseimärgi lauale lajatas. Leebete silmadega, maskiga varjatud naisterahvas ei suutnud ka olukorda palju leevendada. Alusetu hirm. Sattusime kahe imetoreda ametniku otsa, kes lõpuks meist kesklinna politse Facebooki lehel avaliku kiituse avaldasid. :)

Pirukaralli

 11.09.2021

Esimene Pirukaralli oli võimas! 1.5€ eest saiakesi ja kohvi müües, saavutasime nelja tunniga sama kassa, mis nädala sees terve päevaga! Kiire kokkuvõte tehtud, laskume nüüd sügavamale detailidesse. 

 Esmaspäevast alates oleme sisustanud iga päeva väikeste ettevalmistustega, isegi vapper barista Patrick pandi reedel lehttaigna jaoks võid rullima. Birgitti valmistas kaheksa suurt taigent lootuses, et sellest piisab iga pirukahimulise toitmiseks. Rääkides Hetke saiakestest, valmistame kõike nullist ja käsitsi. Lehttaigen matab suurema osa ajast enda alla, võttes ära nii aega kui ka energiat. Pagar ise elab muidugi endiselt suures roosamannaõnnes. Patrick ja IT juht Magnar on probleemi märganud, lehttaigna masina otsingud täie hooga käivitunud. 

Reedel võtsid ettevalmistused kogu päeva, 5:00 - 19:00. Päeva lõpuks saime isegi otse parandusest tulnud uhke uue kohvimasina, mis Magnari vererõhu lakke viis. “Päev enne suurt üritust teeme masina vahetuse, mis siis kui see tööle ei lähe..”.  Ilmselt on tal veel kerge trauma hiljuti toimunud külmkapi vahetusest, mis meile suure veeuputuse põhjustas. Loomulikult sattus see päevale, mil oli meil ajaloo üks suurimaid tellimusi vaja valmis vorpida. Birgitti ja Patrick ei näinud probleemi, hüpates elevusest nagu kaks maist luike pulmatantsul. 

Ürituse eelneval hilisõhtul tekkisid väikesed hirmud ja kahtlused, kas keegi ikka tuleb kohale? Pärast lähevad kõik täidised, kreemid ja suure vaevaga valmistatud taigna laadungid raisku.. Birgittil tekkis lausa uinumisega raskusi, pähe aina torgatas nimesid, kellele Patrick peaks ilmtingimata kirjutama ja üritusele kutsuma. 

Enne kukke ja koitu (3:20) hakkas Birgittil judinaid tekitav äratus helisema. Patrick keeras teise külje ning lubas kaheksaks kohale jõuda. Birgitti meeled olid see-eest elevusega täitunud, ei jaksanud uute saiade valmistamist ära oodata. Tulgu inimesi palju tuleb, vähemalt saan saiakeste tegemise protsessi täiel rinnal nautida.. oli meie pagari tugev mõte. 

Tavapärase tööle jooksmise jättis ta täna vahele, une tunde jäi liiga väheks ning päev tõotas tulla pikk. Hetke jalutades möödus ta viimastest vapratest peolistest, samal ajal neile mõttes kaastunnet avaldades. Ronkmustade juustega noormees ning nööbitud kampsuni ja sirgendatud juustega tütarlaps paistsid ise muigu rahul olevat. Loomulikult,  kõik ei armastagi nii väga saiade tegemist, kui meie pagar. 

Kohe hommikul kõik sujus, köök püsis korras, taigen kerkis hoogsalt, lehttaigna kihid paistsid ideaalselt õnnestunud olevat. Pott oli leidnud õige kaane, Birgitti tantsiskles läbi köögi, igale saiakesele rõõmsalt lauldes.  Kella kaheksaks leidus kohvikus igast lubatud saiast vähemalt üks plaaditäis produkte, kas siis valmis või kerkival kujul. Olukord paistis olevat kontrolli all, jõudsime isegi praeguse aja vegan-apostlitele maitsva tervisliku keeksi valmis keevitada. Patrick saabus ka õigeaegselt. Pani kohvimasina sooja, viskas jalad seinale ja võttis veel viimast oma magusast unest. Ei jõudnud silmigi sulgeda, kui esimesed vaprad ukse taga koputasid. Patrick ei mäleta sellest hetkest enam midagi, näib, et ta on isegi püstijalul magades suuteline produktiivne olema. :) 

Punkt kell 10:00, kui üritus ametlikult algas,  hakkas inimesi järjest sisse voorima. Esimesel minutil said Birgitti ja Patrick aru, et kahekesi asi ei toimi. Birgittil saiad kerkisid, ahjud piiksusid, vahukoor keerles üle, samal ajal kui Patricku poole pöördusid elevil kliendid, tellides kõikvõimalikke  erikohvisid (chemexid, V60, Aeropressid jne) ja saiakesi, mida Birgitti üritas ruttu karpi / taldrikule panna, pea muremõtteid täis, mis kõik tegemata veel on. Kuna croissantid ja cruffinid plaanisime käigu pealt ära täita, tuli Patrickul veel meelde jätta, mis variante meil üldse on (daimi, maiuspala, oreo, kohupiimavahu, laimi jm.. - ehk mitte vähe). Nõusid aina kuhjus, järjekord venis aina pikemaks, Birgitti ennist loogiline süsteem tambiti peas arusaamatuks pudruks, alati chill Patrick suutis ainsana rahulikuks jääda, laskmata ennast pikast ootejärjekorrast heidutada. Suu käis, nägu naerul, kallas chemexit ja lahutas inimeste meelt. Loodetavasti jäi tänu sellele paljudele köögis valitsev kaos märkamata. 

Vahetult enne trammi algust, uuris Magnar meilt, kas kõik on kontrolli all. Olles valmis kohe kohvikusse appi tormama. Birgitti vastas rõõmsalt, kui imeline ja kontrolli all kõik on. Tund aega hiljem, kui Magnar kööki astus, valitses seal kaos. Erinevad kreemipotsikud igal laual kerkivate saiaplaatide vahel, ahi endiselt huilgamas ning Birgitti nende vahel pea laiali otsas ringi jooksmas.  Magnar raputas pead, hakates mingisugustki loogikat/ süsteemi looma. Birgitti proovis teda misjonliku agarusega veenda, et kõik ONGI  kontrolli all.. ilmselt tulutult. 

Üks hetk saabus Patricku pere, lootuses mõnusalt laupäeva hommikut veeta, sooja saia süüa, mis hiljem maitsva kohviga alla loputada. Taevas halasta! Märgates, mis köögis toimub, viskasid nad otsejoones kodinad nurka, asudes meid vapralt aitama. Birgitti ei suutnud kuidagi ülesandeid jagada, kuid mida aeg edasi, seda sujuvamaks koostöö muutus. Igaüks haaras ohjad enda kätte, aitas seal kus võimalik, kuni varsti saime olukorra kontrolli alla. Birgitti sai rahulikult keskenduda uute saiade valmistamisele, Ivar kantseldas väikest Amelid, kuni Pille ja Riina vapralt igal rindel abistasid. Täpselt enne trammi lõppu tuli neil edasi liikuda, otse köögist suurele juubelile. Birgitti ega Patrick ei suutnud sõnadessegi panna, kui tänulikud nad neile olid. 

Õhtu lõpuks valdas kõiki mõnus rammestus, kuid süda täis rõõmu ja positiivsust. Nii palju vahvaid püsikaid käis, sõbrannasid, pereliikmeid, meie ühed lemmik kontori töötajad Sorainenist. Tegime nelja tunniga sama kassa, mis tavapäevadel koguneb kogu päevaga. Arvestades, et iga saiake maksis ürituse raames 1.50, on see summa hämmastav. Numbritest rääkides läks üle 250 saia, mis meie veel tagasihoidliku kohviku puhul on suur saavutus. :) 

Magnari tehtud QR-koodiga tagasiside ankeet kandis ka vilja, saime pildi selgeks, mis kellegi lemmikuks osutus. Uues menüüs näeb kindlasti peedi-kitsejuustu saiakest sibulamoosiga ning erinevate täidistega cruffineid. :) 

Järgmiste üritusteni! 

Esimene